IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

 Sellenädalaseks blogipostutuseks valisin kahepoolsed puhumistorud (i. k. sniff-and-puff (SNP) ), mis on abiks inimestele, kellel puudub võime oma käsi kasutada. Kahepoolne puhumistoru toimib nii sissehingamisel kui väljahingamisel ning enamasti kasutatakse seda lahendust näiteks ratastooli juhtimiseks.  Kuna inimeste füüsilised omadused (puhumise ja sissehingamise võimekus) on erinevad, siis tuleb süsteem iga indiviidi jaoks eraldi seadistada ja kalibreerida. SNP süsteem seadistatakse vastavalt sellele, kui tugevad (või nõrgad) on kasutaja puhumisvõimed ning vastavalt sellele häälestatakse ka süsteemis kasutusel olevad rõhusensorid. Peale süsteemi seadistamist ja kalibreerimist tunnistab SNP süsteem ainult konkreetse kasutaja omaseid rõhunäitajaid. [1] Nagu eelpoolt mainitud sai, siis peamine kasutusvaldkond on ratastooli juhtimine. Näiteks esialgne kõvem puhumine paneb ratastooli liikuma edasi, kõvem sissehingamine aga peatab ratastooli. Ja kui esialgne märguanne on kõvem sissehingam

 Üks hea näide Minu hinnangul üks hea näide olekas e-maksu- ja tolliameti leht.  Väga palju infot on tehtud ühe portaali kaudu kättesaadavaks. Samas on kohe alguses võimalik määrata, mis rollis siseneda (kui oled nii eraisik kui juriidiline isik), mis suunab kasutajat leidma just soovitud suunas infot. Minu jaoks on intuitiivne minna vasakus ekraaniosas paiknevasse menüüdevalikusse ja leida endale huvipakkuv alamteema. Ka klikkide arv pole ülemäära suur, mõne klikiga on soovitud tulemus leitav. Kuna antud lehekülge väga tihti ei külasta, on ta sellegipoolest väga intuitiivne ja kui ka mõni asi on meelest läinud, siis saab selle lihtsalt ja loogiliselt tuletada. Kujundus tundub kaasaegne aga mitte üle koormatud väga paljude vilede või tuledega. Lisaks on tavainimesele tehtud näiteks tuludeklaratsiooni esitamine (ja info kogumine) väga lihtsaks, mis aitab kaasa ka üldisele kasutuskogemuse hinnangule. Üks mitte nii hea näide Kasutatavuse mitte nii hea näitena tooksin e-äriregistri . Lehe

 Kosemudeli rakendamine Tooksin näite enda elust. Sattusin mõned aastad tagasi tööle asutusse, kus oli just hange lõppenud ja mille meeskonda mind kaasati. Eesmärgiks oli asutusele hankida geoinfosüsteem. Ajakava oli suhteliselt tihe (6 kuud) aga soovid suured. Arenduspartneriks sattus üks Rumeenias pesitsev ettevõte. Kuna hankes oli ette nähtud kindlad etapid, mille järgi pidi liikuma, siis arvatavasti võttis pakkuja selle ka arvesse, kui kohustusliku lähenemise (kuigi oli mainitud, et see on vaid näitlik jaotus). Siinkohal pean mainima, et ei tellitud arendust päris nullist vaid tegu oli ühe globaalse ettevõttega (kelle partnerid olid needsamad Rumeenia arendajad), kes oma platvormi pakkus aga kelle lahendust siis hakati ettevõtte jaoks kohandama.  Kuna projekt oli jaotatud kindlatesse etappidesse, siis toimusid küll vahekoosolekud, et kliendi soove kaardistada, aga reaalset materjali, mida kommenteerida ja muuta, sai "katsuda" alles etapi lõpus. Projekt algas nagu ikka ana

 Sellenädalase blogipostituse ülesandeks oli kirjutada arvustus Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO kohta. Peab tunnistama, et ka mina pidasin häkkeriks pigem sellist "patsiga poissi", kes istub oma kodus ja nuhib teiste inimestes arvutites või asutuste süsteemides ringi eesmäriga korda saata mõni pahategu. Ma usun, et ma pole ainuke ja selline arvamus on ühiskonnas laialt levinud. Kirjatükk ise oli põnev lugemine. Just sellest vaatepunktist, milline on ühe häkkeri mõttemaailm ja milliseid oskuseid ta peaks omama. Tegelikult on häkkeri näol tegemist ikkagi oma ala professionaaliga (mitte asjaarmastajaga), kes pigem lahendaks keerulisi ja mõtlemist nõudvaid ülesandeid, kui teeks rutiinset tööd. Keerukate ülesannete lahendamine eeldab, et ollakse valmis erialaselt arenema, piisavat süvenemisvõimet ja valmidust oma aega kulutama. Kindlasti pole need omadused iseloomulikud kõigile, eriti tänapäeva maailmas, kus keskendumine on vägagi lühiajaline (nutimaailma võlud ja valud).  Kirjatük