IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

 Võrgusuhtlust on ju teatvasti erinevat vormi - väga ametlikud (riigiasutuste saadetud e-kirjad) või küllaltki "sõbrameheliku" stiiliga (sõprade omavaheline suhtlus sotsiaalvõrgustikus). Nii jääb enamus ametnikest mulje, ku kalkidest ja tuimadest inimestest, sest välja saadetud vastuskiri on tihtilugu pikitud täis seadusepügalaid ja muid fakte (kas sellist kirja saab üldse koostada inimene?). Sõprade omavaheline suhtlus on siiski teise kaaluga, sest tuntakse üksteist ja teatakse, mida ühe või teise ütlemisega tegelikult mõeldakse. Vääriti mõistmist esineb vähem ja inimesest on juba päriselu suhtluse baasil kujunenud arusaam. Ma ise üritan end e-kirja teel küllaltki "ametlikult" väljendada, tavaliselt ikka alustan viisaka tervitusega ja lõpetan "parimate soovidega". Küllaltki kuiv aga ehk on siin mõju ka minu riigiametniku tööl. Siiski on minu meelest tähtis säilitada mingi ametlikkus, kui kirjutada e-kiri inimesele, kellega sa suhtled esimest korda. Kui ju

Eesti arengukava visoonipunktid aastaks 2020 Sellenädalase postituse eesmärgiks oleks mõtiskleda Eesti infoühiskonna arengukavas toodud visioonipunktide üle - valida (minu hinnangul) üks täitunud ja üks täitumata visioonieesmärkidest. Eestlasele kohaselt alustaks negatiivsest poolest . Kuigi neid punkte sealt (mõned tervikuna, mõned osaliselt), mis pole täitunud, on mitmeid, valisin minu hinnangul ühe kõige utoopilisema. Ehk minu hinnangul pole täitunud unistus, kus aastaks 2020 on saanud IKT sektorist Eesti juhtiv ekspordiartikkel (lausa 20% koguekspordist). Eesti väiksust arvestades on IKT küll siseriiklikult oluline valdkond, kuid ekspordiartiklina ei suuda ta siiski saavutada suurt edu. Siin tuleb mängu mitmete suurte turgude iseärasused ja mängureeglid, mis väikeriigil teevad raskeks sinna sisenemise. Paljuski ollakse kinni paberitega toimetamises ja meil kasutusel olev digiallkiri ei ole paljudes suurriikides (nt Saksamaa, Prantsusmaa) vastuvõetav. Üks markantne näide varasemas

 Uus meedia (oleneb muidugi lugeja vanusest - võib ka nimetada traditsiooniliseks meediaks) on oma olemuselt küllalti erinev traditsioonilisest (siinkohal on siis mõeldud trükimeediat). Eriti oma kiiruse poolest - tihtilugu võib uudis ilmuda nii ruttu, et pealkirjagi pole suudetud õigesti sõnastada (Delfi veebilehel on nii ikka juhtunud - hiljem on pealkiri siiski õige ja korrektse sõnastuse saanud). Kui õigesti sõnastatud pealkiri võib olla veel pisike puudus, siis aga artikli või uudisloo sisu (ja mõttekus üldse) on tihtilugu üsnagi kaheldav. Ma pole päris kindel, kas ikka peaks alati tegema artikli sellest, kuidas keegi on avastanud uue mooduse saleneda või need tüüpilised kollase ajakirjanduse artiklid, kus mõnd kuulsust on märgatud taklas kohvi ostmas või peol suitsu tegemas.  Ehk siinkohal saaksingi välja tuua minu jaoks ühe peamise teguri, mille osas on uus meedia traditsioonilisele meediavormile halvasti mõjunud. Selleks on muidugi artiklite, uudisnupukeste või telesaadete sisu

  Ümbrikketas Enne veebinduse laialdast levikuid tuli andmeid ühelt inimeselt teisele anda füüsiliselt. Selleks kasutati näiteks disketti või ümbrikketast või flopiketast (ingl. k. floppy disk ). Esimesed ümbrikkettad tulid kasutusele 1970. aastate alguses, esimese väljalaske maht oli "massiivsed" 79.7 kB [1]. Tööpõhimõte on neil järgnev. Igal ümbrikkettal on 2 väikest mootorit - üks, mis ajab ringi diski ja teine, mis suunab lugemis-kirjutuspead.  Andmete kirjutamiseks suunatakse lugemis-kirjutuspea mähisesse vool, mis muudab mähise magnetvälja (vastavalt voolu tugevusele) ning muutuv magnetväli omakorda magnetiseerib kettal teatud punktid. Kui andmeid on vaja lugeda, siis ei laste mähisesse voolu vaid varem magnetiseeritud punktid indutseerivad mähises voolu, mis omakorda registreeritakse ja dekodeeritakse. [2] Ümbriketaste suurused kõikusid 3.5 kuni 8 tollini ning enimkasutatud 3.5 tolliste HD ketaste maht oli 1.44 MB, kuigi viimased variandid (1990. aastate lõpus) ulatus

Tehisintellekt (AI) Tänapäeval pole vist väga palju inimesi, kes poleks kuulnud terminit tehisintellekt või AI. Ulmekirjanduse fännidele pole see muidugi mingi uudistermin. Kuigi sõna ise võib olla tuttav, ei pruugita tajuda, mida tehisintellekt tegelikult ikkagi tähendab. AI kui teadusliku uurimissuuna alguseks peetakse ühte töötuba 1956. aastal Dartmouthi kolledžis [1]. AI rajajaks peetav John McCharty on öelnud, et AI polegi mõeldud simuleerima inimese mõistust/tegevusi [2]. Naljaga pooleks on Stuart J. Russel ja Peter Norvig öelnud, et ka aeronautika insenerid ei ehita lennukeid selliselt, et näeks välja ja lendaks nagu tuvid [3]. Aga on ka neile vastuväitjaid, kes ütlevad, et AI eesmärk peakski olema just jäljendada inimese phüsioloogilist ja neuroloogilist toimimist [4].   Pilt 1. John McCharty mängimas malet tema enda loodud AI vastu (esimene maailmas) [5]. Olenemata sellest, mida ja kuidas keegi tehisintellekti mõistab, tuleb tunnistada, et järjest kasvavad andmehulgad ja a