Mõtteid infoühiskonna ja Eesti teemadel

Eesti arengukava visoonipunktid aastaks 2020

Sellenädalase postituse eesmärgiks oleks mõtiskleda Eesti infoühiskonna arengukavas toodud visioonipunktide üle - valida (minu hinnangul) üks täitunud ja üks täitumata visioonieesmärkidest.

Eestlasele kohaselt alustaks negatiivsest poolest. Kuigi neid punkte sealt (mõned tervikuna, mõned osaliselt), mis pole täitunud, on mitmeid, valisin minu hinnangul ühe kõige utoopilisema. Ehk minu hinnangul pole täitunud unistus, kus aastaks 2020 on saanud IKT sektorist Eesti juhtiv ekspordiartikkel (lausa 20% koguekspordist). Eesti väiksust arvestades on IKT küll siseriiklikult oluline valdkond, kuid ekspordiartiklina ei suuda ta siiski saavutada suurt edu. Siin tuleb mängu mitmete suurte turgude iseärasused ja mängureeglid, mis väikeriigil teevad raskeks sinna sisenemise. Paljuski ollakse kinni paberitega toimetamises ja meil kasutusel olev digiallkiri ei ole paljudes suurriikides (nt Saksamaa, Prantsusmaa) vastuvõetav. Üks markantne näide varasemast töökogemusest, kus Eesti ja Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) uuendasid omavahelist lepingut ning mõni aasta varem oli isegi ESA peadirektor pidulikult tehtud e-residendiks ning omas ID-kaarti. Siiki tuli leping paberi peal allkirjastada ning Eestist selleks eraldi järgi sõita (vaja oli see ju Eestisse tuua ja lasta ministril ka allkirjastada).

Siiski on lootust, sest koroonakriis on jõudsalt kasvatanud IKT sektori osakaalu ekspordis ning paljud riigid on aru saanud IKT lahendust tähtusest [1]. Viimasel 10 aastal on Eestiski tekkinud mitu gloabaalse haardega IKT sektori ettevõtet (tuntumad neist Wise ja Bolt), mis siiski näitab, et selles suunas panustamine on õige valik.

Positiivse poole juurde ka. Ma paneks siinkoha lausa kaks punkti kokku (eesti kultuuripärandi säilimine ja eesti keel digimaailmas). Pole ju kultuuri ilma keeleta ja keelt ilma kultuurita. Eesti keel on digimaailmas kindlasti väga hästi esindatud (eriti kui arvestada meie kõnelejaskonna suurust). Eesti Keele Instituudi lehelt on näiteks leitavad mitmed erinevad sõnaraamatud (sh ka murrete kohta), Rahvusarhiiv pakub väga laia spektrit andmeid (pildid, kaardid, filmijäädvustused) läbi mitme e-teenuse (AIS, Saaga). Samuti on eesti keel kasutusel näiteks Windows operatsioonisüsteemis kui tema Office programmides.

Mitmed riigiasutused on panustanud e-teenuste välja arendamisse, mis jällegi kasvatavad eesti keele rolli digilahenduste hulgas. Seega minu arvates on see visoonieesmärk hästi täitunud. See muidugi ei tähenda, et siin on punkt ja edasi pole vaja eesti keele ja kultuuriga digimaailmas tegeleda. Kui tuua seesama Rahvusarhiiv näiteks, siis digitaliseeritud on siiski väike protsent kogu paberkogust. Samuti tuleb riigiasutustel pidevalt tööd teha oma valdkonna admete digitaliseerimisega. Ning nagu elu näitab, siis digitaliseeritus muudab omakorda keelt ja selle arengut, mis omakorda muudab kultuuri, mis omakorda muudab keelt, mis....

Pekka Himaneni raporti arvustus

Raportit lugedes on näha, et Soome riik on ise viimase 20 aasta jooksul (aga ka eelnevate kümnendite jooksul) kõvasti panustanud teadusse, innovatsiooni ja üldise heaoluühiskonna arengusse. Mitmed riigiasutused, ettevõtted ja omavalitsused teevad ühisprojekte, töötamaks välja uudseid meetodeid ja lahendusi, kuidas ühiskondlikke teenuseid paremini pakkuda. Aga see selline mudel toimib hästi Põhjamaades, mujal Euroopas (eriti lõunas) ja muus maailmas on kasutusel teistsugused lähenemised.

 Natuke siiski tundusid need raportis välja toodud mõtted sinisilmsed. Näiteks see, et inimesed peaksid tegema tööd, mis neid inspireerib. Väga auväärt mõte aga päriselus teevad enamus siiski tööd, et leib oleks laual ja arved makstud. Ja kuidas peaks üks juht inspireerima bussijuhil loomingulisust ja innovatiivsust? Siiski on ühiskonna hüvanguks tehtavate tööde hulgas palju sellist, mida tuleb lihtsalt teha ja mis pole iseloomult eriti loovad ja tihtilugu ei paku ka tegijale erilist mõnu. Aga mis on ühiskonna toimimiseks hädavajalikud (võtkem kasvõi koristajad - kui neid poleks, kas siis oleks prügi ja mustuse keskel mõnus heaoluühiskonda nautida?).

Samas on raport ka mõne koha pealt tabanud naelapea pihta. Näiteks ühiskonna vananemise teemad ja sotsiaalsed ning vaimsed teemad. Eriti on need kaks viimast esile kerkinud koroonakriisi valguses. 

Elukestev õpe ja haritud rahvas (ka meie presidendi moto) pole ju tegelikult midagi uudset. Iseäranis, kas igaühe iseloom ja võimalused on sellised, mis võimaldaksid panustada pidevale õppele. Võib-olla tekitab pidev muutus ja uue informatsiooni pealetulek inimeses vastupidise efekti (lüüa kõigele käega)?

Viidatud kirjandus

1. https://blogi.fin.ee/2021/05/ulevaade-kuidas-on-koroonakriis-mojutanud-eesti-teenuste-eksporti. Juurdepääs: 21.02.2022.