IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid

Sellenädalases blogipostituses paluti kirjeldada kahte tuntud IT juhti, kes oleks ka erineva juhtitüübi esindajad. Otsustasin valida ühe mitte eriti originaalse juhi - Elon Musk-i ja ühe kodumaise juhi - Taavi Kotka. Elon Musk Elon Muski puhul ei saa teda piiritleda kindla juhitüübi alusel. Kõiki juhte iseloomustab enamasti selge siht ja viis, kuidas eesmärki saavutada.Kindlasti on tal olemas sellised omadused, seda näitavad ka tema arvukad edukad ettevõtmised (nt SpaceX või Tesla Inc.). Samas on tal ka väga head tehnoloogilised teamised (füüsika haridus Pennsylvania ülikoolist) kui ka majanduslik taust (majanduse haridus Whartoni ärikoolist). Ka on tal praktilisi kogemusi programmeerimise vallas, töötades peale ülikooliõpinguid Silicon Valleys nii teadusuuringuid tegevas firmas kui ka programmeerijana (assembler). [1] Elon Musk. Pilt pärineb Vikipeediast [1] Samuti on tal olemas vajalikud suhtlusoskused, et kommunikeerida keerulisi valdkondi väga lihtsas keeles tavainimestele ja inve

Nagu õppejõu poolt nädala teemalehel juttu oli, siis on esiteks vaja endale ära defineerida, kes on professionaal. Iga inimese jaoks on kindlasti oma(d) kriteerium(id), mis teevad ühest spetsialistist (olenemata erialast) tema jaoks professionaali. Minu jaoks on selleks spetsialisti oskus oma teenust mulle "maha müüa". Ja ma ei pea siin silmas klassikalist müügimehe juttu (pigem on selline strateegia eemaletõukav) vaid pigem mõtlen siin avatud suhtlemist ja valmidust minuga koos kaasa mõelda. Tihtilugu kipuvad spetsialistid olema kõige targemad üldse ja ei taha väga kliendi soove kuulata. Võtame näiteks kasvõi remondimehe. Minu jaoks on kõige kehvem remondimees selline, kes tuleb ja ütleb, et ma panen sulle majale uue katuse (kusjuures hea hinnaga) aga jätab sealjuures mainimata, et tegelikult oleks mõistlik ka uus roovitus teha. Ja kui ma juhtun ise sellele tähelepanu pöörama, siis öeldakse, et milleks sellist lisavaeva vaja näha, siiamaani on ju roovitus hästi vastu pidanud

Sellekordses blogikandes analüüsin kahte peamist copyleft põhimõtet kasutatavat vaba litsentsi - GNU GPL ja Mozilla Public License.    GNU GPL litsents GNU GPL ( General Public License ) oli esimene copyleft klausliga litsents. GPL raames on siin mõeldud seda, et tarkvara võib vabalt levitada aga tingimuseks on see, et algsest tarkvarast tuletatud uuele tarkvarale kehtivad samad litsentsitingimused, mis kehtisid ka algse tarkvara kohta. Näiteks kui keegi laeb mõne GPL litsentiga tarkvara alla, on tal õigus sinna tarkvarasse sisse viia muudatusi ning tal pole kohustust oma tehtud muudatusi kuskil teatavaks teha, juhul kui ta seda muudetud tarkvara edasi ei jaga ehk kasutab enda tarbeks. Juhul kui ta aga teeb need muudatused tarkvarasse sellel eesmärgil, et seda hiljem edasi jaotada, on tal kohustus need muudatused fikseerida. Muudetud ja edasi jaotatud tarkvarale kehtivad sel juhul algse tarkvara litsentsitingimused ehk keelatud on muuta tarkvara näiteks selliseks, mille lähtekood on s

 Sellenädalalse blogipostituse eesmärgiks on analüüsida Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform välja toodud ettepanekuid autoriõguste reformimiseks.  Moraalsete õiguste muutumatus Falkvinge ja Engström ettepanekus on jätta muutumatuks (reform?) senimaani kehtinud reeglid moraalse õiguse osas. Ehk persoon või asutus peaks käituma moraalieetika kohaselt ja mitte nimetama asju enda loominguks, kui see tegelikult nii pole (ja puuduvad selleks ka vajalikud tõendid). Selle reegliga on vast kõik päri ja olid seda juba enne kõnealuse raporti ilmumist ning on kindlasti ka praegugi. See paraku ei takista õnneküttidel tegutsemast ning kindlasti on ka tulevikus kuulda uudiseid, kus mõni mees/naine väidab, et just tema on mõne loo/raamatu tegelik autor (kuigi kindlaid tõendeid ei pruugi olla). Vabadus kasutada omandit mitte-ärilistel eesmärkidel Teine mõttetera nende raamatust puudutab autoriõigustega kaitstud toodete kasutamist mitte-ärilistel eesmärkidel. Au