Autoriõiguste reformimisest (Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatu The Case for Copyright Reform näitel)
Sellenädalalse blogipostituse eesmärgiks on analüüsida Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatusThe Case for Copyright Reform välja toodud ettepanekuid autoriõguste reformimiseks.
Moraalsete õiguste muutumatus
Falkvinge ja Engström ettepanekus on jätta muutumatuks (reform?) senimaani kehtinud reeglid moraalse õiguse osas. Ehk persoon või asutus peaks käituma moraalieetika kohaselt ja mitte nimetama asju enda loominguks, kui see tegelikult nii pole (ja puuduvad selleks ka vajalikud tõendid). Selle reegliga on vast kõik päri ja olid seda juba enne kõnealuse raporti ilmumist ning on kindlasti ka praegugi. See paraku ei takista õnneküttidel tegutsemast ning kindlasti on ka tulevikus kuulda uudiseid, kus mõni mees/naine väidab, et just tema on mõne loo/raamatu tegelik autor (kuigi kindlaid tõendeid ei pruugi olla).
Vabadus kasutada omandit mitte-ärilistel eesmärkidel
Teine mõttetera nende raamatust puudutab autoriõigustega kaitstud toodete kasutamist mitte-ärilistel eesmärkidel. Autorite arvates võiks selline käitumine olla lubatud, kui seda viivad läbi eraisikud, kellel puudub eesmärk teenida kasumit. Siin on minu hinnangul oht selles, kuidas defineerida seda piiri, millal läks tegevus kasumit tootvaks (äriliseks). Kui ma kasutan kellegi muusikapala oma Youtube videos ja mul on järsku sellele videole miljoneid vaatamisi, siis ma ju teenin selle pealt raha. Aga kas minu eesmärk oli algselt ka raha teenida? Kust see piir tõmmata, millal läheb tegevus äriliseks? Kui on mõeldud, et isegi 1 sendi teenimine on äriline tegevus, siis on asi klaar. Aga tänapäeval ei pruugi seda piiri nii lihtne olla defineerida. Autorid küll toovad välja, et peer-to-peer failide jagamine võiks olla lubatud aga ka siin ei pruugi see kõik nii selge olla. Eestis kehtiv Autoriõuguse seadus siiski sätestab, et teost võib isiklikuks otstarbeks kasutada ilma autortasusid maksmata, kui selline tegevus ei taotle ärilist tulu (paragrahv 18) [1].
Surematud autorid
Järgmise punktina on toodud välja, et autoriõigused kehtivad veel 70 aastat peale autori surma. Nende soov oleks seda aega lühendada 20 aasta peale. Kas Eestis sätestatud Autoriõiguse seadus (paragrahv 38) ütleb, et autoriõigus kehtib kogu autori eluea jooksul ning ka 70 aastat pärast tema surma [1]. Pole kuulda olnud ka väga suuri debatte, mille kaudu soovitakse seda aega lühendada. Seega tundub, et peame edasi elama nende surematute autoritega.
5 aastane registreerimisperiood
Mitmete autoriõiguste puhul on raske leida üles konkreetset isikut, kellele autoriõigused kuuluvad. Seetõttu pakuvad nad välja, et edaspidi võiks olla reegel, kus autoriõiguseid peaks iga 5 aasta tagant uuendama. Praegune kord, kus uue töö puhul hakkaksid autoriõigused kehtima, võiks säilida aga seda soovi peaks autor 5 aasta tagant uuesti kinnitama. Nii soovitakse vältida olukordi, kus osa töid on asjatult autoriõigustega kaetud, sest pole olnud võimalik autorit üle leida ja temalt luba küsida. Kui autor ei uuenda oma soovi autoriõigust edasi rakendada, kaoks senine piirang tema töölt ja see oleks vabalt kasutatav kõigile. Väikestele tegijatele tundub selline ettepanek mõistlik aga kas ka suurkorporatsioonidele?
Tasuta snäkid
Aruande autorite väitel võiks edaspidi olla vabalt kasutatavad teiste teoste (filmid, raamatud, audio) mingid osad, mida on kasutatud uutes loomingulistes teostes. Siin on jällegi oht, kuidas määratleda seda piiri, millal tohib öelda, et see teos, mis sisaldab teiste autorite materjale, on minu looming ja millal ma peaks ütlema, et see on minu ja teiste autorite ühislooming.
Autoriõigused piiravad
Autoriõigused määravad selle omanikule ja ka teiselt poolt selle kasutajale kindlad raamid, mille järgi ta saab ja peab tegutsema. Falkvinge ja Engström hinnangul on internet inikonna suurim saavutus peale trükipressi. Internet on avanud palju võimalusi kultuuri, tehnoloogi ja demokraatia (aga ka antidemokraatia) levikuks. Autorid leiavad et praegune autoriõiguste reguleerimine seab piirangu loomingulisusele aga ka inimestevahelisele privaatsele suhtlusele kui ühele põhiõigusele. Autorid leiavad, et ärilised eesmärgid ei peaks olema õigustus vabale suhtlusele ja informatsioonivabadusele.
Senine maailmakord siiski püsib tarbimisel ja kasvul. Ehk raha tegemisel. Raske on hetkel näha, et selline suhtumine muutuks.
Viidatud kirjandus
Comments
Post a Comment