Copylefti mõju vabade litsentside valikul

Sellekordses blogikandes analüüsin kahte peamist copyleft põhimõtet kasutatavat vaba litsentsi - GNU GPL ja Mozilla Public License.

 

 GNU GPL litsents

GNU GPL (General Public License) oli esimene copyleft klausliga litsents. GPL raames on siin mõeldud seda, et tarkvara võib vabalt levitada aga tingimuseks on see, et algsest tarkvarast tuletatud uuele tarkvarale kehtivad samad litsentsitingimused, mis kehtisid ka algse tarkvara kohta. Näiteks kui keegi laeb mõne GPL litsentiga tarkvara alla, on tal õigus sinna tarkvarasse sisse viia muudatusi ning tal pole kohustust oma tehtud muudatusi kuskil teatavaks teha, juhul kui ta seda muudetud tarkvara edasi ei jaga ehk kasutab enda tarbeks. Juhul kui ta aga teeb need muudatused tarkvarasse sellel eesmärgil, et seda hiljem edasi jaotada, on tal kohustus need muudatused fikseerida. Muudetud ja edasi jaotatud tarkvarale kehtivad sel juhul algse tarkvara litsentsitingimused ehk keelatud on muuta tarkvara näiteks selliseks, mille lähtekood on suletud. [1]

Mozilla Public License

Mozilla Public License ehk MPL on GPL-st natuke erinev. Nimelt on ka MPL all olevaid tarkvarasid võimalik muuta ja edasi jagada. Pean tunnistama, et mul jäi segaseks ikkagi see tingimus, mille alusel saab muudetud tarkvara edasi jagada. Wikipedias [2] on sellekohane lõik: "The MPL treats the source code file as the boundary between MPL-licensed and proprietary parts, meaning that all or none of the code in a given source file falls under the MPL". Kas selle järgi võiks mõista, et kui algset MPL litsentsiga kaetud faili on muudetud või lisatud talle ärivara elemente, on kohustus muudetud tarkvara kas tervenisiti MPL all edasi jagada või üldse mitte (teha seda ärivarana). Samas allikas on edasi kirjutatud: "Recipients can combine licensed source code with other files under a different, even proprietary license, thereby forming a "larger work" which can be distributed under any terms, but again the MPL-covered source files must be made freely available.". Millest võib ikkagi järeldada, et päris algne tarkvarajupp, mis on MPL all avaldatud, peab ka edaspidi jääma MPL reeglite järgi kättesaadavaks, isegi kui sinna on juurde lisatud ärivara. Üks ehk tuntumaid MPL põhimõttel jagatavast tarkvaras on LibreOffice. [2]

Erindiks on, kui tarkvara on litsentseeritud MPL 2.0 või uuema versiooniga ning seda on kombineeritud teise tarkvaraga, mis on kas  GNU GPL, GNU LGPL või GNU AGPL litsentsiga kaitstud. Sel juhul oleks see uus tarkvara tervenisti mõne GNU litsentsiga kaetud aga algne MPL kaetud tarkvara osa oleks mõlema litsenti poolt kaetud (duaalne). [2]

Viidatud kirjandus

1. https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_General_Public_License#Copyleft (14.03.2022).

2. https://en.wikipedia.org/wiki/Mozilla_Public_License (14.03.2022).